Piibli tõlked

Piibli Vana Testamendi raamatud on algselt kirja pandud põhiliselt vanaheebrea keeles, mõned kohad ka aramea keeles. Uue Testamendi raamatud on kirja pandud kreeka keeles.

Esimeseks Piibli tõlkeks oli Septuaginta: Vana Testamendi tõlge kreeka keelde aastast 130 eKr. See tehti kreekakeelsete juutide jaoks, kes elasid hajali välismaal: Egiptuses, Väike-Aasias jne.

Kolmandal sajandil hakati Piiblit tõlkima kreeka keelest aramea keelde, sest Süüria kirik tegi tugevat misjonitööd Süüriast ida pool, kus inimesed rääkisid aramea keele mitmesuguseid dialekte. 5. sajandi alguses vanu tõlkeid parandati ja ilmus Peshitta, mis on Piibli täielik tõlge süüria-aramea keelde.

Samaaegselt, juba alates 3. sajandist, tõlgiti Rooma impeeriumis Piibel ka ladina keelde – algul Aafrikas, kus kreeka keelt osati halvasti, siis aga ka impeeriumi läänepoolses osas, kus ladina keel muutus järk-järgult kogu rahva keeleks. Hieronymus omakorda tõlkis ja parandas ladinakeelse Piibli vanu tõlkeid ning tema tõlge – Vulgata – valmis umbes aastaks 400.

Süüria kirik koostas 3. ja 4. sajandil gruusia- ja armeeniakeelsed tõlked. Samal ajal valmisid lõunas tõlked kopti keelde Egiptuses ja etioopia keelde Etioopias. Samal ajal tehti tõlge gooti keelde (esimene saksa tõlge), aga tõlge slaavi keelde valmis alles 860-ndatel aastatel, tuntud kui Kirilli ja Methodiuse vanakirikuslaavikeelne tõlge.

Inglise keelde tõlgiti Piibel 14. sajandi lõpul. Reformatsioon 16. sajandi esimesel poolel avas Piibli tõlkimise uue ajastu pärast seda, kui Martin Luther tõlkis Piibli aastatel 1521–1534 kõnekeelele lähedasse saksa keelde. Pärast Lutheri tõlget said Uus ja hiljem ka Vana Testament tõlgitud rootsi, taani, soome ja teistesse Euroopa keeltesse. Venekeelne sinodaalne tõlge on tehtud 19. sajandil (Uus Testament 1822. aastal ja Vana Testament 1876. aastal).