Poolsada aastat märgilise piiblitõlke sünnist

Antud piiblitekst sai tuntuks ka nime all Today’s English Version. Tõlke vaimne isa on USA keeleteadlane Eugene Nida (1914–2011), kelle väljatöötatud nn dünaamilise vastavuse teooria kohaselt ei tõlgitud Piiblit originaalkeeltest enam sõna-sõnaliselt, vaid mõte-mõttelt. Nida oli seda lähenemist edukalt katsetanud misjonimaades väikerahvaste seas ning nüüd sooviti sama pakkuda ka oma kaasmaalastele. Teiseks taotluseks oli tavakeel, mida mõistavad kõik, nii haritud kui õppimata inimesed ning isegi inglise keelt alles omandavad võõramaalased.

Tõlkimine võttis aega 2,5 aastat. Baptistikiriku teoloog ja misjonär Robert Bratcher Ameerika Piibliseltsist koostaski Piibli algupäraste tekstide põhjal lühikesi lihtsaid lauseid, vältides varasemate inglise tõlgete arhailisi väljendeid ja mitmemõttelisust. Nii sai tulemus laiale lugejaskonnale senisest selgem ja mugavam aru saada, aga kohtas ka kriitikat. Peamiselt heideti ette lugeja alahindamist, luulelisuse kadumist, Jumala valitud sõnade usaldusväärsuse mittetunnustamist ning mitmete oluliste ideede hägustumist.   

Teose populaarsust kriitika ei kõigutanud, kordustrükke aina ilmus. 1971 sai raamatust pehmete kaantega väljaannete kõigi aegade bestseller. 1976 ilmus ka tervikpiibel nimetuse all „Good News Bible”. Veel kolme aasta pärast said valmis samas võtmes tõlgitud apokrüüfid.

Suurele menule aitasid kaasa Šveitsi kunstniku Annie Vallottoni ilmekad minimalistlikud siluetid, mille kaudu võisid piiblilugude tegelastena end ära tunda ükskõik millisest eagrupist, ühiskonnaklassist, soost või rassist lugejad. 

Hiljuti toimunud Vatikani II kirikukogul oli katoliku kirik just arutanud Piiblile lähenemist kaasajal. Mitmed kardinalid kiitsid nüüd uue tõlke heaks ja sellest sai katoliiklasi ja protestante ühendav lüli.

Tänu kergestimõistetavusele võeti uus tõlge kasutusele kuulutustöös inimeste seas, kes polnud kiriklike väljenditega harjunud. Edule aitas kaasa tollase tegusaima evangelisti Billy Grahami (pildil) valik "Heade uudiste Piibli" kasuks, mille lõppu lisas ta kindlatest sammudest koosneva juhendi, kuidas saada kristlaseks.

Kultuuriantropoloogist keelemees Eugene Nida pidas piiblitõlkijale kõige suuremaks komplimendiks lugeja rõõmsat hüüatust: „Ma ei teadnudki varem, et Jumal räägib minu keeles!” Tavakeelne tõlge polnud kunagi mõeldud traditsioonilisi piiblitõlkeid välja vahetama, vaid sellega sooviti pakkuda veel ühte lisavõimalust teksti sisule ligipääsuks. Teost aitasid mõista lisaks selgitavad sissejuhatused Piibli iga osa ees.

Nida nägemus osutus reformatsioonijärgseis otsinguis, kuidas esitada Piibli sõnumit võimalikult paljudele arusaadavalt ja elumuutvalt, märgiliseks. Pärast esimest taolist lähenemist inglise keeles ilmus sama põhimõttega tõlkeid veel: The Message, The Voice, The New International Version ja The New Living Translation. Tänapäevalgi trükitakse nende eellast jätkuvalt edasi, kohandades väljaandeid erinevate sihtgruppide vajaduste kohaseks: katoliiklastele, lastele jne. Ametlikult nimetatakse teost nüüd Good News Translationiks varasema Today’s English Versioni asemel - rõhutamaks, et tegemist on tõepoolest tõlketeksti, mitte ümberjutustusega.