11. augustil möödus 110 aastat Eesti luuletaja, teoloogi ja filosoofi Uku Masingu sünnist 1909. aastal Lipa külas endises Raikküla vallas Rapla maakonnas. Tema mälestuse jäädvustamiseks on suurmehe sünnikoha rahvas ikka jõudumööda kaasa aidanud. Nii ka sel aastal, kui Masingule pühendatud ettevõtmised leidsid aset juba augusti algusest peale.

9. augustil peeti Raikkülas Uku Masingu 110. sünniaastapäevale pühendatud kirjanduskonverents, kus ettekandega esinesid kirjandusteadlane Rein Veidemann, arbujate ja Masingu luulet tundev Vallo Kepp ja mitmed teised.


Üks osa kirjanduskonverentsist oli pühendatud esimese eestikeelse Piibli ilmumise 280. aastapäevale. Teatavasti osales Uku Masing ise 1938–1940 vihikutena ilmunud Vana Testamendi tõlkimisel. Eesti Keele Instituudi direktor Tõnu Tender pidas teemakohase ettekande „Masing ja Piibel“.

VÄLJAVÕTTEID TÕNU TENDERI (pildil) ETTEKANDEST

Käesolev 2019. aasta on muuhulgas ka eesti keele aasta. Mu sõnavõtus tuleb põgusalt juttu eesti keelest, piiblitõlke olulisusest, Uku Masingu Suure Piibli redaktsioonist või tõlkest (selle kaasautorid olid mh Johannes Voldemar Veski ning Harald Põld). /…/

Eestikeelne Piibel, mille esmatrükk valmis 1739. aastal, on eesti kirjakeele, meie väljendivara (idioomide, fraseoloogia), st ka (kujundliku) mõtlemise vundamente.
Võime lihtsustatult väita ehk sedagi, et nende Läänemere äärsete rahvaste keeled, mis said õigel (!) ajal omakeelse Piibli, on tänaseni elus. Milline on õige aeg? See on aeg, mil haridus ja kirjakeel muutusid ühiskonnas üha tähtsamaks, mil kirjakeelt luuakse ja arendatakse, st hiljemalt 18.–19. sajandil.
Näiteks liivikeelne „ŪŽ TESTAMENT“ (Helsinki 1942) st osa Piiblist jäi liivi rahva ja kirjakeele jaoks juba hiljaks. Aga võib-olla ka ei jäänud … Liivi keelt emakeelena ehk esimese keelena kõnelejaid enam ei ole, kuid liivi keele renessanss või velmamine on ehk veel ees. Jätan siinkohal selle mõttearenduse pooleli.

Jaan Puhvel tunnustab Uku Masingu piiblitõlget: „Masing polnud asjata „Looduse“ Suure Piibli (1939) keeleline redigeerija /…/ Kus Thor Helle keeles (1739) „mo sissekond hakkas temma pärrast mo sees kollisema“, ja verivärske veretu tõlge (Kõpp 1968) lamedalt möönab et „mu süda hakkas põksuma tema pärast“, loeme Masingu kohenduses „mu sisikond möllas tema pärast“.

Isa Vello Salo on pidanud Masingu piiblitõlget senistest tõlgetest parimaks. Vello Salo Tartu Ülikooli aulaloengus 1994. aastal: „Kuidas iseloomustada Suurt Piiblit? Uku Masingul olid tõlketööks eeldused, millest paremaid võib vaevalt ette kujutada. Kõigepealt: ta oli luuletaja, ent samas ka õpetatud teoloog ja filoloog, kes tundis suurepäraselt kõiki vajalikke keeli – semiidi, kreeka, soome-ugri ... Kuid ülesandeks oli seatud vana tõlke restaureerimine; nii ei olnudki siit oodata uut ümberpanekut, ent poeetiliste tekstide osas saime siiski väga huvitavad uustõlked“. /…/

Haljand Udam „On olemas müüt „Masingu keelest“. Mitmedki väidavad tõsimeelselt, et „Masing valdas eesti keelt viletsalt, rohkete võõrkeelte oskamine olevat ära rikkunud ta eesti keele vaistu. Tõepoolest, Masingu keel ei ole kroonudokumentide keel, mille nüüdne eesti keelekorraldus on ideaaliks seadnud. /…/ ei ole ebaõiglasemat väidet kui see, et Masingu keel on kehv ja segane. /…/ Masingu lause on keeruline ja pikk, aga ka inimese eksistents on samamoodi hämar, ta mäletab palju vanu sõnu, aga ühe rahva vaim seisab koos just nendest sõnadest. Eesti keele valdkonnas peame usaldama Masingut ja mitte saksikut koolmeistrit /…/. Ühte õpetatud kolleegi oli pahandanud see, et Masing kellegi „ristile oli käärinud“. Sest käärida saavat /…/ vaid kange jook. Kuigi on veel neid, kes mäletavad „kanga käärimist“ ja ka „käiste käärimist“.