Tšuktšid olid kord jõukal järjel sõjakas rahvas, kes ainsana Vene impeeriumi põhjarahvastest keeldus tsaarile makse maksmast. Nad elatusid põdrakasvatusest, kala- ja mereloomade püügist. Traditsioonilisele eluviisile kuulutas lõppu Ameerika vaalapüügilaevade jõudmine Tšukotka ranniku lähistele 19. sajandi lõpus.
Nõukogude aeg tõi kaevandustööstuse, kollektiviseerimise, internaatkoolid ja koguni tuumakatsetused. Praeguseks on esiisade maalt lahkunud üle poole tšuktšidest. Allesjäänuid kimbutab tuberkuloos ning erinevad sõltuvused isegi naiste ja laste seas. Võimude hinnangul võib seda ainulaadse kultuuriga põlisrahvast hävimast päästa vaid eneseväärikuse taasleidmine.

Viienda klassi emakeele õpik

Katsed tšuktše õigeusustada 19. sajandil sisuliselt ebaõnnestusid, rahvas jäi truuks šamanismile isegi formaalselt ristituna. Kirjakeel hakkas arenema alles 1930ndail ega ole siiani saavutanud päris kindlat reeglistikku, ehkki ilmub nii algupärane kui ka tõlkekirjandus ning ajalehed.
Esimesed väljavõtted Luuka evangeeliumist nägid trükivalgust 1995, tõlketööd sellesse paleoaasia keelde organiseeris Moskva Piiblitõlkeinstituut. 2004 jõuti terve evangeeliumi avaldamiseni.

Tõlkimine oli keerukas nii keelenormide puudulikkuse kui ka kultuurierinevuste tõttu. Siinses keeles oli „Jumala” mõiste olemas ainult „Looja” tähenduses. Seega tuli „Issanda” tähistaja alles tekitada. Nii „ingli” kui ka „deemoni” jaoks oli olemas üks ja sama sõna: „vaimolend”. Siinses kultuuris tähendas see enamasti head siis, kui tegemist oli rääkija enda vaimuga, aga kippus olema ka kuri siis, kui tegemist oli kellegi teise vaimuga. „Ingli” kohta Piibli algkeelest otsetõlget „sõnumitooja” kaaludes jõuti vahepeal välja koguni „postiljonini”...

„Päästja” oli tšuktšidele arusaadav „eluandja” tähenduses, mis pakkus tõlkijatele positiivset äratundmisrõõmu – tõepoolest, kedagi surmatoovast ära päästes antakse talle elu!
Mitmed võtmemõisted nagu „kahetsus” või „õnnistus” puudusid aga sootuks ning nii kujunes töö aeganõudvaks, aga väga põnevaks, avastades rahvusliku mõttemaailma ja eneseväljenduse viise ning proovides neid võimalikult tabavalt kokku viia evangeeliumi sisuga.

Tšuktšide seas on tavaline, et emakeelt nüansirikkalt rääkiv inimene ei pruugi seda veel lugeda ja kirjutada osata. Nii koosnes ka tõlkemeeskond eri oskustega kohalikest, kellele lisandus teoloogiakonsultant piiblitõlkeinstituudist. Peamiselt tõlkis Peterburi Herzeni-nimelise Pedagoogilise Instituudi paleoasiaadi keelte ja kirjanduse õppejõud Ideja Kulikova (pildil) koos rahvusliku luuletaja Antonina Kõmõtvali ning   Jevgenija Tõneruga Tšukotkalt. Abiks olid teoloogiakonsultant ja toimetajad piiblitõlkeinstituudist.
Töö sai valmis 13 aastaga, raamat ilmus 2004. Tšukotka keerukates ilmastikutingimustes võttis mõned head kuud aega, enne kui lugematute välismaiste annetajate, peamiselt tõlkeorganisatsiooni Wycliffe toetajavate pensionäride abiga trükitud 2000-ne tiraaž siinsete raamatukogude, koolide, sotsiaalkeskuste ja koguduste vahel ära jaotada jõuti. Transpordis tuli appi heategevusfond „Lootuse Poolus”, sest evangeeliumiga sooviti varustada kõik, ka kõige kaugemad külad. 

Luuka evangeeliumi esmatrükk

Uudisteose ametlikul esitlusel Tšuktši autonoomse ringkonna halduskeskuses Anadõris 5. veebruaril 2005 tervitasid väljaande ilmumist nii õigeusukiriku Anadõri ja kogu Tšukotka piiskop kui ka karismaatilise kiriku „Uus Põlvkond” pastor. Muuseumikeskuses „Tšukotka pärand” olid kohal kirjandustegelased, teadlased, ühiskondlike ja usuühingute juhid jt. Piiskopi hinnangul oli esimese tervikliku tšuktšikeelse evangeeliumi ilmumise näol tegu ajaloolise sündmusega.
Tunnustust leidis ka see, et trükiversiooni täiendas kolm helikassetti sama tekstiga, sest see põhjarahvas on harjunud infot vahetama suuliselt, mitte kirjalikult. Lisaks saavad emakeele unustanud noored nüüd paremini keelt harjutada, samal ajal kui rõõmusõnumist – mida „evangeelium” ju tähendab – saab osa ka eakam lugemisoskuseta külarahvas.

Praeguse tõlketiimi liige Larissa, rahvusliku eesnimega Riskintonav, "Õidepuhkemine" - ta sündis sellisel aastaajal.


Mõne aastaga sai selgeks, et tõlget saaks muuta veelgi paremaks. Peamiseks ülesandeks sai nüüd tšuktši keele rääkijate seas tagasiside kogumine, kuidas ühte või teist tekstis mõistetakse ja kuidas miski võiks veel arusaadavamalt väljendatud olla.
Selle aasta lõpuks loodetakse Luuka evangeelium uuesti välja anda nüüd juba kahekeelsena, tšuktši ja vene tekst kõrvuti. Lisaks on vahepeal ära tõlgitud Joona raamat, mis peaks pakkuma merenduse ja vaalapüügiga sina peal rahvale erilist äratundmisrõõmu. Ka sellest on plaanis teha kuulamisversioon.

Vahepeal jõudis emakeelne Luuka evangeelium aga innustada ühte kohalikku kooliõpetajat oma käel vene keelest lastele ära tõlkima meilgi tuntud väljaande „Piiblilood”. Õpetajanna andis oma töö piiblitõlkeinstituudile üle ning pärast teoloogiaalaseid jm täpsustusi on peatselt oodata ka selle ilmumist tsuktši keeles.

Tšuktše on tänapäeval ligikaudu 16 000, emakeelt valdab neist kolmandik. Karismaatilise kiriku „Uus Põlvkond” pastori Aleksandr Lazutkini sõnul meeldib inimestele emakeelse evangeeliumiteksti ümber kokku tulla: „Kohalikud tunnevad kristluse vastu suurt huvi, kogudused on juba peaaegu igas külas. Nad armastavad oma kultuuri ja keelt ning see, et maailmas enimtõlgitud teos on nüüd olemas ka nende keeles, paneb oma rahvust rohkem hindama.”

Allikas: Moskva Piiblitõlkeinstituut