Eesti Piibliseltsi XXXIII Piiblipäeval
Eesti Piibliseltsi XXXIII Piiblipäev „35 aastat Eesti Piibliseltsi taastamisest“ toimus 31. oktoobril 2026 EELK Usuteaduse Instituudis. Piiblipäev algas konverentsiga ja jätkus tänupalvusega Tallinna Püha Vaimu kirikus.
Konverentsi avas ja alguspalve pidas UI rektor piiskop Ove Sander.
Sellele järgnes EPSi peasekretäri Jaan Bärenson tagasivaade Eesti Piibliseltsi taastamisele 35 aastat tagasi.
Soome Piibliseltsi peasekretär Petri Merenlahti andis ülevaate uuest soomekeelsest piiblitõlkeprojektist ja Rootsi Piibliseltsi peasekretär Anders Göranzon äsja ilmunud rootsikeelse Uue Testamendi tõlkeprotsessist.
Konverentsi viimase ettekande pidas dr Randar Tasmuth teemal „Pühakiri muistsest ajast nüüdsesse emakeelde“.
Konverents lõppes ühise tordi ja kohviga. Seejärel suunduti Püha Vaimu kirikusse tänupalvusele. Jutlustas EPSi esimees Randar Tasmuth. Palvusel mälestati 35 aasta jooksul igavikku lahkunud Piibliseltsi asutajaliikmeid, liikmeid ja kaastöölisi. Päeva lõppedes olime Jumalale tänulikud möödunu eest ja lootusrikkad Tema jätkuvale õnnistusele piiblitööks Eestimaal.
Fotod: E. Apsalon, M. Schönberg, EPS
Randar Tasmuthi jutlus Jesaja 29:11-12 ainetel
Peale Balthasar Russowit sai Püha Vaimu kirikus vaimulikuks Georg Müller. Tema etniline päritolu ei ole üheselt selgitatud, kuid tema eestikeelsetes jutlustes 1600 aastate paiku leidub loomulikke tsitaate Piiblist. Kuidas Müller need salmid ja lõigud tema kasutuses olnud Pühakirjade tekstidest eestikeelseteks kujundas, on omaette teema. Meie ei saa tema kirjutuslaua kõrval siesta ja vaadata. Oluline on aga teada, et usupuhastuse vaim oli Tallinnas, eriti all-linnas, selgelt tuntav. Tallinna side usupuhastusega on eriline ka seetõttu, et Martin Luther saatis kirja Tallinna raele, milles ta toonitas kohaliku rahva koolitamise ja harimise tähtsust.
See rahvas oleme meie. Nüüd oleme me keskendumas Pühakirja tõlkimisele emakeelde ja selle haridusliku ning üldse kultuurilise mõju värskendamisele ja tugevdamisele Usuteaduse Instituudis ja Püha Vaimu kirikus.
Kui Tooras antud ilmutus oli Iisraelile tuntumaks saanud, jätkasid prohvetid sellesama inimese elu reguleeriva ja loomust kujundava sõnumi edastamist suulisel kujul neid kuulanud ja vahel kuuletunud ning vahel mitte kuuletunud rahvale ja ülikutele. Jesaja sõna on täna sama elav ja vajalik kui see oli ümmarguselt 2700 aastat tagasi.
Seepärast on kogu ilmutus teile nagu pitseeritud raamatu sõnad; kui see antakse mõnele, kes kirja tunneb, ja öeldakse,: „Loe ometi!“, siis ta vastab: „Ma ei saa, sest see on pitseriga kinni.“ Või kui raamat antakse sellele, kes kirja ei tunne, ja öeldakse: „Loe ometi!“, siis vastab see: „Ma ei tunne kirja.“
Kuidas tunneme end meie selle sõna valgel? Miks seda öeldi? Prohvet tõi esile rahva unisuse vaimu, suletud silmad, mis on langenud osaks ka prohvetitele. Teenitakse Jumalat küll suuga, aga puudub Jumala kartus. Ja kui puudub Jumala kartus, kaob ka tarkade tarkus – selle viimase tunnetuse on selgelt kirja pannud ja avanud apostel Paulus esimese Korintose kirja esimeses peatükis.
Jesaja viitab erinevatele inimestele. Ühed ei tunnegi kirja – ka meie ei tunne heebrea ja kreeka kirja nii nagu peaks ja nagu tundsid omal ajal samade rahvaste sündinud liikmete harituimad esindajad. Praegu on alanud järjekordne Piibli tõlkimine eesti keelde ja koosolekutel tajub aus tõlkija ja konsultant, et meie ei tunne kirja siiski nii nagu peaks ja tahaks. Jesaja peab silmas ka teistsuguseid kuulajaid. Võib arvata, et niisuguseid, kes on kirja tundmises üsna kogenud, aga ei saa ikka loetust aru. Pitseriga on kinni see, mida ei osata või ei taheta näha, sest see puudutab meie igapäevast elu liiga teravalt. Kate on peal. Kui elu ei vasta Jumala sõna juhistele, hägustub ka Jumala sõnast aru saamine.
Müller on ühes jutluses manitsenud rahvast, et ei tohi elada „cui yx epicuri sigga“. Et ei tohi elada nagu elab üks epikuurlik siga. Sead olid keskaja Tallinnas koos teiste koduloomadega maja ja hoovi jagajad ning moodustasid hea võrdlusmaterjali. Kui palju all-linna rahvas teadis Kreeka filosoofi Epicurose
kohati hedonistlikest vaadetest, ei oska öelda, aga võibolla oli Müller millalgi ja mujal ka neid taustateadmisi jaganud ja meil ei ole põhjust vaadata ülevalt alla 16. ja 17. sajandi kirikurahvale.
Pöörame nüüd aga silmad Jesaja usupuhastuse ja Mülleri usupuhastuse juurest enda poole ja praeguse ajastu eluviisi poole ja küsime, kui palju saame loetust aru nüüd. Ühelt poolt on ikka puudu kirja oskusest, teiselt poolt aga selle järgi elamisest. Ja tulemus on sarnane sellele, mida Jesaja tundis ja ütles ning Müller siin selles kirikus meie linna rahvale õpetas.
On usupuhastuspüha ja selle mõte ja vaim saab jõuda rahva juurde ikka vaid alustades meist – eesti rahva sekka asetatud ja tööle kutsutud preestritest ja prohvetitest. Et me peaksime tähtsaks tunda kirja ja teha „tehnilist“ tööd selle heaks. Ja et me teeksime kõik selleks, et elada Pühakirja valgel ning näeksime siis kirja ilma pitserita ja katteta, mis omakorda suunab meie jalga õiguse teerajale. Aidaku meid selliseks eluks ja viljakaks tööks Jumal. Ja paneme kokku oma ohvrianni Püha Vaimu kiriku heaks, selle koja toeks, kus me täna usupuhastuspüha ja oma Pühakirja püha peame.
Aamen
Sellele järgnes EPSi peasekretäri Jaan Bärenson tagasivaade Eesti Piibliseltsi taastamisele 35 aastat tagasi.
Soome Piibliseltsi peasekretär Petri Merenlahti andis ülevaate uuest soomekeelsest piiblitõlkeprojektist ja Rootsi Piibliseltsi peasekretär Anders Göranzon äsja ilmunud rootsikeelse Uue Testamendi tõlkeprotsessist.
Konverentsi viimase ettekande pidas dr Randar Tasmuth teemal „Pühakiri muistsest ajast nüüdsesse emakeelde“.
Konverents lõppes ühise tordi ja kohviga. Seejärel suunduti Püha Vaimu kirikusse tänupalvusele. Jutlustas EPSi esimees Randar Tasmuth. Palvusel mälestati 35 aasta jooksul igavikku lahkunud Piibliseltsi asutajaliikmeid, liikmeid ja kaastöölisi. Päeva lõppedes olime Jumalale tänulikud möödunu eest ja lootusrikkad Tema jätkuvale õnnistusele piiblitööks Eestimaal.
Fotod: E. Apsalon, M. Schönberg, EPS
Randar Tasmuthi jutlus Jesaja 29:11-12 ainetel
Peale Balthasar Russowit sai Püha Vaimu kirikus vaimulikuks Georg Müller. Tema etniline päritolu ei ole üheselt selgitatud, kuid tema eestikeelsetes jutlustes 1600 aastate paiku leidub loomulikke tsitaate Piiblist. Kuidas Müller need salmid ja lõigud tema kasutuses olnud Pühakirjade tekstidest eestikeelseteks kujundas, on omaette teema. Meie ei saa tema kirjutuslaua kõrval siesta ja vaadata. Oluline on aga teada, et usupuhastuse vaim oli Tallinnas, eriti all-linnas, selgelt tuntav. Tallinna side usupuhastusega on eriline ka seetõttu, et Martin Luther saatis kirja Tallinna raele, milles ta toonitas kohaliku rahva koolitamise ja harimise tähtsust.
See rahvas oleme meie. Nüüd oleme me keskendumas Pühakirja tõlkimisele emakeelde ja selle haridusliku ning üldse kultuurilise mõju värskendamisele ja tugevdamisele Usuteaduse Instituudis ja Püha Vaimu kirikus.
Kui Tooras antud ilmutus oli Iisraelile tuntumaks saanud, jätkasid prohvetid sellesama inimese elu reguleeriva ja loomust kujundava sõnumi edastamist suulisel kujul neid kuulanud ja vahel kuuletunud ning vahel mitte kuuletunud rahvale ja ülikutele. Jesaja sõna on täna sama elav ja vajalik kui see oli ümmarguselt 2700 aastat tagasi.
Seepärast on kogu ilmutus teile nagu pitseeritud raamatu sõnad; kui see antakse mõnele, kes kirja tunneb, ja öeldakse,: „Loe ometi!“, siis ta vastab: „Ma ei saa, sest see on pitseriga kinni.“ Või kui raamat antakse sellele, kes kirja ei tunne, ja öeldakse: „Loe ometi!“, siis vastab see: „Ma ei tunne kirja.“
Kuidas tunneme end meie selle sõna valgel? Miks seda öeldi? Prohvet tõi esile rahva unisuse vaimu, suletud silmad, mis on langenud osaks ka prohvetitele. Teenitakse Jumalat küll suuga, aga puudub Jumala kartus. Ja kui puudub Jumala kartus, kaob ka tarkade tarkus – selle viimase tunnetuse on selgelt kirja pannud ja avanud apostel Paulus esimese Korintose kirja esimeses peatükis.
Jesaja viitab erinevatele inimestele. Ühed ei tunnegi kirja – ka meie ei tunne heebrea ja kreeka kirja nii nagu peaks ja nagu tundsid omal ajal samade rahvaste sündinud liikmete harituimad esindajad. Praegu on alanud järjekordne Piibli tõlkimine eesti keelde ja koosolekutel tajub aus tõlkija ja konsultant, et meie ei tunne kirja siiski nii nagu peaks ja tahaks. Jesaja peab silmas ka teistsuguseid kuulajaid. Võib arvata, et niisuguseid, kes on kirja tundmises üsna kogenud, aga ei saa ikka loetust aru. Pitseriga on kinni see, mida ei osata või ei taheta näha, sest see puudutab meie igapäevast elu liiga teravalt. Kate on peal. Kui elu ei vasta Jumala sõna juhistele, hägustub ka Jumala sõnast aru saamine.
Müller on ühes jutluses manitsenud rahvast, et ei tohi elada „cui yx epicuri sigga“. Et ei tohi elada nagu elab üks epikuurlik siga. Sead olid keskaja Tallinnas koos teiste koduloomadega maja ja hoovi jagajad ning moodustasid hea võrdlusmaterjali. Kui palju all-linna rahvas teadis Kreeka filosoofi Epicurose
kohati hedonistlikest vaadetest, ei oska öelda, aga võibolla oli Müller millalgi ja mujal ka neid taustateadmisi jaganud ja meil ei ole põhjust vaadata ülevalt alla 16. ja 17. sajandi kirikurahvale.
Pöörame nüüd aga silmad Jesaja usupuhastuse ja Mülleri usupuhastuse juurest enda poole ja praeguse ajastu eluviisi poole ja küsime, kui palju saame loetust aru nüüd. Ühelt poolt on ikka puudu kirja oskusest, teiselt poolt aga selle järgi elamisest. Ja tulemus on sarnane sellele, mida Jesaja tundis ja ütles ning Müller siin selles kirikus meie linna rahvale õpetas.
On usupuhastuspüha ja selle mõte ja vaim saab jõuda rahva juurde ikka vaid alustades meist – eesti rahva sekka asetatud ja tööle kutsutud preestritest ja prohvetitest. Et me peaksime tähtsaks tunda kirja ja teha „tehnilist“ tööd selle heaks. Ja et me teeksime kõik selleks, et elada Pühakirja valgel ning näeksime siis kirja ilma pitserita ja katteta, mis omakorda suunab meie jalga õiguse teerajale. Aidaku meid selliseks eluks ja viljakaks tööks Jumal. Ja paneme kokku oma ohvrianni Püha Vaimu kiriku heaks, selle koja toeks, kus me täna usupuhastuspüha ja oma Pühakirja püha peame.
Aamen
Vastused puuduvad