Palvenäitus Tallinna Jaani kirikus

„Eesti Piibliseltsi esindajana on mul meeldiv eesõigus jälle siin galeriis olla – sest see pole mitte meie esimene koostöö, vaid päris mitmes. Nagu juba öeldi – käesoleval aastal on Meie Isa palve Eesti Kirikute Nõukogu teema-aastaks. Leidsime, et miks mitte Meie Isa palve ajaloolist pärandit ka meelde tuletada ja silma alla panna. Üks asi on teada, teine aga oma silmaga näha, kuidas meie esiisad seda palvet lugesid.

Näituse pealkiri on „Meie Isa“, sest ka siis, kui väga kirikuvõõras inimene kuuleb sõna „Issameie“, teavad kõik, et juttu on Meie Isa palvest. Aga kust see Issameie tuleb, seda suurem osa ei tea – sest kui nad hakkavad Piiblist uurima, siis 20. sajandi väljaannetest sellist sõna ei leia, ikka on „meie Isa“.

Kui küsida, miks me selle näituse tegime, siis oleks hea hoida seda sel aastal silme ees, et meelde tuletada kristlikku pärandit ja meie Issanda õpetatud palvet kõigile inimestele. Kui me loeme Meie Isa palvet, siis küllap me jõuame ka evangeeliumi, Uue Testamendi ja siis juba kogu Piibli juurde – ja võib-olla jõutakse ka kirikusse. Selle tõttu on see väga oluline. /---/

Eks piibliseltsi osa ongi jagada seda pärandit ja ka seda rõõmu, mis kristlastes on. Oikumeenilise organisatsioonina võime me teha koostööd kõikide Eestimaa kirikutega ja eri keeltes kogudustega. Selle tõttu on oluline, et see näitus saab siin olema. Kuna kirikuksed on lahti, siis küllap nii mõnigi astub sisse ja jääb näitust vaatama. /---/ Me kunagi ei tea, kuidas Jumala Sõna võib puudutada – seda enam Meie Isa palve.

Nii et olgem tänulikud Jumalale, et Tema Poeg andis meile selle palve. Kui mõnele vahel tundub, et on justkui sunnitud kohustus Meie Isa palvet lugeda, kuna see on üks liturgia osa kirikus, siis tegelikult on see, et me võime seda palvet lugeda, kõige vähem, mida me võime kristlastena teha.

Näituse koostamisel tekib alati küsimus, mida panna, mida jätta. Me tegime väga lihtsa valiku. Kullamaa tekst on esimene, mis on meieni sellest palvest säilinud. Mina keskaja ajaloolasena olen täiesti veendunud, et Meie Isa palvet loeti 13. sajandil kindlasti juba eesti keeles, kuigi sellest pole meieni midagi kirjalikult säilinud. Me teame neid lugusid kloostritest – Hans Susi ja teised tõlkisid pühakirjast perikoope ning on täiesti selge, et ka Meie Isa palve oli üks osa, mis pidi olema kohalikele kõlblik. Fakte mul ei ole, aga lähtudes sellest, et tolleaegse roomakatoliku kiriku traditsioon oli, et iga kirik peab ehitatama kohalikust materjalist – keegi ei hakanud Eesti kirikute materjale tooma Saksamaalt ega ka mitte Novgorodi vürstiriigist –, siis pidi ka vaimulikkond olema kohalikust rahvast. Kui ei olnud, siis pidi ära õppima eesti keele.

Me oleme tihtilugu harjunud mõtlema, et keskajal oli kogu liturgia ladina keeles. Ei olnud – eriti misjonipiirkondades, nagu ristisõdade ajal siin Läänemere idakaldal ja ka Põhjamaades hakati põhitekste tõlkima kohaliku rahva keelde. Selle tõttu me võime päris kindlad olla, et vähemalt kaheksa sajandit on Meie Isa palvet eesti keeles loetud. Me ei tea küll, millise aktsendi ja sõnavaraga seda tehti. /---/

Ega see pole saladus, et kui me piibliseltsi Piibli toimkonnas oleme kirikuisadega arutanud, siis öeldakse, et kogu Piiblit võib tõlkida igatmoodi, aga Meie Isa palve tekst võiks jääda nii, nagu see seni on olnud – täpsustamata, kas siis 1997., 1968. aasta või Uku Masingu versioonis. See on nii püha asi, et seda ei taheta puutuda. Aga eks näeb, mida uus põlvkond ütleb selle kohta.

Olgu see näitus kõigile meeldetuletuseks ja samas julgustuseks, et me võime seda palvet ikka lugeda: hommikul, õhtul, öösel, päeval. Olgem siis rõõmsad ja olgem Jumalale tänulikud selle eest.“