Eesti Piibliseltsi XXVII Piiblipäev

Päeva juhatas sisse ja avapalvuse pidas Eesti Piibliseltsi esimees piiskop Tiit Salumäe (pildil). Seejärel andis piiblipäevalistele edasi tervituse Randar Tasmuth Usuteaduse Instituudist ja veebi vahendusel Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja Urmas Nõmmik (pildil).

Esimese ettekande pidas teemal „Piibliaastal piiblitõlkimisest, trükkimisest ja levitamisest“ Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson. „Kirikud, piibliseltsid ja paljud teised organisatsioonid on kuulutanud käesoleva aasta Piibli aastaks, et tähistada ühiselt 1600 aasta möödumist Püha Hieronymuse surmast (aastal 420), kes tõlkis originaalkeeltest ladina keelde täispiibli Vulgata. See tõlge kujunes sajanditeks läänekiriku Pühakirja standardiks ning lääne kristliku kultuuri ülesehitajaks,“ kinnitas J. Bärenson. „Pühade kirjade tõlkimine algas mitmete rahvaste emakeelde juba kristluse esimestel sajanditel, vajadus seda lugeda emakeeles oli selge juba enne nn reformatsiooniajastut. Uus laine Piibli tõlkimisel rahvuskeeltesse algas Euroopas 15.–16. sajandil, kuid J. Gutenbergi trükipressi mõjul tekkinud trükirevolutsioon andis Piibli levikule enneolematud võimalused.“

Jaan Bärenson rõhutas piibliseltside olulist rolli Piibli tõlkimisel, trükkimisel ja levitamisel. Esimene piibliselts alustas tööd juba 16. sajandil Saksamaal Urachis, kus Primoz Trubar asutas Piibli Instituudi. Halles asutati parun Karl Hildebrand Cansteini poolt Cansteini Piibliselts (Cansteinische Bibelanstalt) 1710. aastal, Londonis 1804 Briti ja Välismaa Piibliselts – eesmärgiga tõlkida ja levitada Piiblit üle kogu maailma. Täna jätkavad seda tööd ligi 150 rahvuslikku piibliseltsi. „Piibliaastal tasub meeles pidada, et meie esivanemad on meile pärandanud emakeelse Pühakirja. Meie kohus on seda hoida, kasutada ja anda edasi uuele põlvkonnale. Ja mitte ainult ajaloolist teksti, vaid kaasaegses keeles Pühakirja! W. Goethe on öelnud: „See, mida sa pärid oma isadelt, tuleb sul välja teenida, et seda omada.““

Järgnes Narva Kolledži õppejõu Szilárd Tibor Tóthi ettekanne „Wastne Testament kui tartu kirjakeele alustala: mõningaid detaile Eesti piiblitõlke ajaloost (1686–1905)“, millest selgus, et tartu keele tuumaks oli 1686. aastal ilmunud Wastne Testament. Tartu keel oli Lõuna-Eesti aladel kasutusel alates 17. sajandist peamiselt kirikliku kirjakeelena ja hakkas hääbuma 19. sajandil. Viimane raamat tartu keeles ilmus 1913. aastal.

Pärast lõunapausi kogunesid piiblipäevast osavõtjad palvusele Püha Vaimu kirikusse. Piiblipäevale mõeldes ütles Püha Vaimu koguduse õpetaja Gustav Piir: „SOLA SCRIPTURA on üks reformatsiooni nõndanimetatud „loosungeid“. Piibliseltsi konverentsi palvusel on sobiv meelde tuletada Piiblit kui Pühakirja ja Piiblit kui raamatut, millel on väge ja jõudu. See, kuidas me kasutame Pühakirja, kuidas me kasutame Jumala Sõna, see, kuidas me kasutame Piibliraamatut, kas uskmatute või usklikena, harimatute või haritutena, annab tunnistust sellest, kes me tegelikult oleme.“

Päeva teise poole juhatas sisse Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorandi Alice Vijardi ettekanne „Ülemlaulu kontsentriline struktuur“, milles ta võrdles Ülemlaulu tekste islamieelse araabia luule tekstidega.

Järgnevas ettekandes „Jumalast, inimesest ja maailmast Johannese kirjades“ rõhutas prof Randar Tasmuth, et Jumala käsitluse osas piisab meeldetuletusest, et tähtsaim on Jumala tunnistamine kõige Loojana ning johanneslikus kirjanduses rõhutatult Jeesus Kristuse Isana. „Selles Jumala poolt loodud maailmas on palju inimeste eluks vajalikku hüüt, mida inimene peab jagama kaasinimesega. Inimene on selles loodud maailmas otsekui konstanteeritud olekus ehk maailma vastutav elanik, kellel on kohustused. Johannese esimese kirja teoloogiline mõttearendus toetub Johannese evangeeliumile ja isegi eeldab lugejailt evangeeliumi kristoloogia ning kosmose käsitluse tundmist, kuna seal on ka tõe ja tõelisuse taipamise võtmed. Seesugune maailm kaob, ent Jumala lastel on kindlus ja selgus. Jumala Pojas Jeesus Kristuses olles on nad ka Tõelises ehk tões ja seetõttu osalised Jumala poolt antud igavesest elust.“

Piiblipäeva viimase osana vaadati lühifilmi „Eesti Piibliselts aastal 2019“.