Ohtlik, aga mitte võimatu
Anthony Aijaz Lamuel Pakistani Piibliseltsist möödub hommikuti esmalt 16 kaameraga valvatud betoontõkistest Lahore kesklinnas, mis takistavad seltsi kuulikindlate akende rammimist autoga. Läbinud turvaväravad, siseneb ta kitsa koridori lõpus raudustest, misjärel turvamehed tema ja ta pagasi läbi otsivad. Ning tööpäev võibki alata!
Ametliku nimega Pakistani Islamivabariik on veebruaris 2017 organistsiooni
Open Doors hinnangu kohaselt Põhja-Korea,
Somaalia ja Afganistani järel kristlastele ohtlikkuselt 4. riik maailmas. „Džunglis
liigub küll tiigreid ja hunte, aga jänes pistab siiski oma pea aeg-ajalt urust
välja,” kommenteerib Lamuel (pildil) piiblitöö võimalusi riigis, kus kristlasi on vaid 1,6%
elanikkonnast - kuid siiski üle 2,5 miljoni.
Lamuel on piibliseltsis töötanud 37 aastat, viimased 20 aastat peasekretärina. Pärast 9/11 sündmusi kasvasid siin järsult islamiäärmuslaste
rünnakud. 2013 hukkus enesetaputerroristi läbi üle 80 kristlase Peshawaris, 2015
sai plahvatustes surma 14 ja vigastada üle 70 ning 2016 üle 75 kristlase Lahores.
2007 sai piibliselts otseselt kannatada, kui pommirünnakus sai kahjustada seltsi kauplus Karachis. Huvi
kristluse vastu on elanikkonna seas pärast vägivalla tõusu aga hoopis kasvanud.
Lamuel on võimude silmis lugupeetud mees ja piibliseltsi
peetakse usaldusväärseks valitsuse poolt, mis toetab põhiseaduslikku usulise
teenimise vabadust. Politsei aitab piibliseltsi turvata. „Kui me töö lõpetaks, siis kes sellest võidab?” laiutab
peasekretär käsi. „Aastaid tagasi oli mul plaan Pakistanist lahkuda, aga kutsumus
sai võitu. Peab lihtsalt teadma, mida teha on mõistlik ja mida mitte.” Lahore
piiblipoe kaudu läheb viimasel ajal kaubaks üle 40 000 pühakirjaväljaande aastas.
Giideonide Uusi Testamente tuleb jätkuvalt juurde viia haiglatesse, kust need koos
patsientidega lahkuma kipuvad.
Meedias kuuleb kristlusest peamiselt halba, aga usklikud ise oskavad huvitundjatele oma veendumusi selgitada ja põhjendada – usu sisu tundmata ei saagi siin kristlasena vastu pidada. Aastal 2013, oma tegevuse 150. aastal avas piibliselts muuseumi (pildil), mis tutvustab pühakirja ajalugu, arheoloogilisi leide ja ajastu kultuuri. Sündmust olid tähistamas ka moslemitest teadlased. Aastal 2001, kaksiktornide langemise aastal alustas piibliselts noorte sportmänge, mis on kasvanud suurimaks kristlikuks spordifestivaliks Pakistanis. „Harmoonia mängude” nime all on võisteldud ka moslemite meeskondadega.
Pakistani elanikest tervelt 46% on nooremad kui 15 aastat, 22% on vanuses 16-30. „Siinne kirik on väljasuremisest ühe põlvkonna kaugusel,” kommenteerib Lamuel. Tema juhtimise ajal on selts seetõttu välja andnud kaks lastepiiblit, pühapäevakooli programmi, kaks õppepiiblit, kommenteeritud Uue Testamendi ning materjali tudengitele. Kooli lähevad lastest pooled, omakorda pool neist kukub kiirelt välja. Nii on piibliselts üllitanud ka kirjaoskusprorgammi materjalid. Eriti püütakse toetada kirjaoskust naistel, kelle hoiakutest sõltub siinses kultuuris palju. Piiblit tundev ema on kogu pere valgusallikas.
Enamik Pakistani kristlasi elab maal või vaeste linnaosades. Ligipääs parematele töökohtadele on keeruline ja 80% elab allpool vaesuspiiri. Kui ajalooline kristlik kogukond saab teatud reegleid arvestades elada siiski suhteliselt rahulikult, siis kristlusse pöördujaid jälitatakse nii islamiradikaalide kui ka pereliikmete ja naabrite poolt.
Oma olemasolu ja võimaluste ime tähistamiseks peab Pakistani Piibliselts igal aastal koos kirikute esindajate ja toetajatega Tänupüha.
Pakistani Piibliseltsi koduleht
Inglise Piibliseltsi kodulehe lugu Pakistanist
Vastused puuduvad