Randar Tasmuthi ettekanne Aabrahamile viitavate uskude võimalikust ühisosast

Aabrahamile viitavate uskude võimalikust ühisosast: juutlus - kristlus - islam

Randar Tasmuth, EELK Usuteaduse Instituut.

Eesti Piibliseltsi üldkogu konverentsil peetud ettekanne. 26. aprill 2014, Mustpeade maja, Tallinn

Võttes vastu ettepaneku pidada ettekanne kolme suure monoteistliku religiooni omavaheliste suhete lootustandvast ja positiivsest osast pidin leidma sobiva fookuse, mida kasutada oleva aja jooksul analüüsida saab. Esiteks loobun seekord usundite ja usu eristamisest ning kasutan kõikidel kordadel usu mõistet, sest kõik püüavad end seestpoolt vaadates usuna mõista ja teistele esitada. Teiseks ei aseta ma kristlust viimaseks vaid vaatlen uskusid selgelt ajalooliselt. See tähendab kindlat arusaama, et kõike varem usutut ja praktiseeritut saab loomu poolest otsida ja leida hilisemates uskudes.

Viimasel ajal kasutusele tulnud inglisekeelne väljend Abrahamic religions on üsna noor ja selle kujunemisele on kaasa aidanud rahvusvahelise poliitilise olukorra pingestumine, uskude/usundite endi poolt postuleeritud lähtekohtadele suurema kaalu andmine ning taotlus dialoogi järele. Kui dialoogi või trialoogi ei peeta vaid teadlaste omavahelise suhtlemise huvides, siis kumab ju ettevõtmisest läbi kasvõi mingi püüdlus „maailmasisese suhtlemise“ paranemise järele. Inglisekeelse kujundi Abrahamic religions põhjal on ka teistes keeltes otsitud mõttekujundit, mis püüdleks minimaalse ühise aluse leidmise poole veendumustes ja praktikates seal, kus see oleks võimalik ja mille leidmine oleks rahumeelsele kooselule kasulik.

Ühisosa tähendab osaliselt kattuvat ala kujundite vahel või erinevuste keskel. Arvamused erinevad selles kui suurt tähtsust saab omistada ühisosadele, mille alusel seda otsida ja kas otsima asumine eeldab juba, et ka leitaks. Vastus oleneb paljus sellest, kas ühisosa otsida triviaalsete, sekundaarsete või kesksete artiklite hulgast ja alusel.

Kui hakata rääkima ühisosast, siis ei saa selle suurus ega laad olla ette antud vaid see tuleb alles leida. Ühisosa olemasolu iseenesest on alguses alles hüpotees ja hüpoteesi kohaselt ühisosa kas leitakse või selline idee hüljatakse. Kolmas võimalus on sarnaste alade olemasolu tuvastamine ilma et neist oleks võimalik väga üheseid ja korrektseid järeldusi teha.

Täna vaatleme mõningaid usku konstitueerivaid valdkondi ning võrdleme neid omavahel. Kristlik teoloogia mõistab kristlust usuna ja teisi uskumisviise usunditena, Eestis on seda erisust toonitanud süstemaatik Elmar Salumaa. Olen aga juba põhjendanud vaadet, et kõigil kolmel juhul seespool olevad inimesed näevad oma veendumuste valdkonda just usuna ja seepärast täna nimetan neid kõiki uskudeks. Teistes seostes kõneledes või arutledes ei pruugi seesugust terminoloogiat kasutada.

1. Ajalooline kujunemine ja asend

            Iisrael kogeb end Looja Jumala kutsutuna, valituna, lepingusidemesse asetatuna,  erilisena loomuse ja saadud ülesande poolest. Iisrael on kui preesterrahvas teiste seas.    Iisrael ei ole ajatu vaid tajub end ajaloos kujundatuna, maa ja maa kohta antud  tõotustega seotuna.

            Aabrahami kutsumisega ongi seotud inimkonna üldajaloost lahku viiv eriline kutsumine (1Ms 12:1jj) ning järgnevatele põlvedele omaks saav lapseõigus nii Jumala ees kui ka ilmselt ümbritsevate rahvaste keskel, kes peaksid seda tunnistama ja Iisraeli niisugusena nägema. 

            Kristlus on sünnilt juutlik uskumis- ja eluviis, lähimad juudakristlusega liitunud muulased olid kreeklased, süürlased ja egiptlased. Esimese sajandi lõpuks olid     kristlased rahvusliku kutsumise mõttest eemaldunud ning asemele astus personaalne             usule kutsumine ja äratamine. Rahvusliku valiku idee kadus. Kujunes dialektiline             pinge, kus korraga eksisteerisid nii arusaam Jumala valikust usule (nt Paulus) ja samas inimese valikuvõime eristada kitsast ja laia teed ning seega ka inimese oma vastutus  otsustuste eest. Lepingu osas nähti VT-s ette kuulutatud Jumala ja inimese vahelise uue lepingu (Jr 31:31jj) realiseerumist läbi Naatsareti Jeesuse ja Jeesuses. Maaga seotud tõotuste mõiste kadus. Kristlus ei ole seotud maaga. Osaliselt aga mõisteti end  Jumala uue omandrahvana, preesterrahvana, lausa uue preesterkonnana (1Pt 2).

            Islam mõistis end prohveti kutsumise ja talle osaks saanud ilmutuste läbi sündinudosaduskonnana, kus inimeste individuaalse valituse idee välja ei kujunenud. Osade  uurijate järelduste kohaselt tõlgendatakse islamis iga inimese sündi nii, et kõik  sünnivad islami usku ja seega muud kutsumist enam ei ole. Siit aga järgneb, et muu             usulised on vaid islamist ära langenud. Preestrite roll puudub, samuti usu rahvusroll,  end mõistetakse lihtsalt kuuletuvate usklikena. Tähtis ei ole maa vaid Meka suund kui  palvetamise suund.

            Juba ajaloolise kujunemise alusel on mõistetav missioloogiline erinevus. Iisrael rahvususuna ei saa misjoneerida, proselütismi õitseaeg oli teise templi periood. Kristlus on usule võitmise usk lahus maast ja rahvusest. Islam ei misjoneeri sõnumina vaid pigem võimaluste ja jõu olemasolul kujundab survestades olusid nii, et inimesed         naaseksid nn algislamisse.

        2. Baaskirjutised

            Kolme usu osaline ühine pühakiri on Toora, vähem prohvetid ja muud VT kirjutised.  Nende kirjutiste autoriteet on astmeline nii juutluses, kristluses (võrrelda nt 1. Moosese raamatut ja 2. Ajaraamatut) kui islamis. Kõik kolm usku tunnustavad kirjutiste ajaloolist kujunemist ja selle seotust Iisraeli ajalooga, paljude inimeste, kuningate, prohvetite tegudega ja nende valikutega. Toora ülimuslikkus seondub erilise ilmutusega Moosesele ja Jumala tahte andmisega Siinail. Jumala kõne on siiski   tõlgitav (Septuaginta) ja uutes ajaloolistes olukordades rabide poolt tõlgendatav             (Mišna ja Talmud).

            Kristlikus tõlgendusajaloos on VT tähendusest saanud kahetise tähendusega raamat - üldise ilmutuse ja Jumala kehtiva jääva tahteavalduse kõrval nähakse seal konkreetselt   juudi rahvaga piirduvaid osi ja need ei ole enam siduvad. Teiseks on Jumal sõlminuduue lepingu ning Uue lepingu sünni ja autoriteedi aluseks on Naatsareti Jeesus.  Jeesuse isiku läbi tõlgendatakse ka Vana Testamenti. Pühakiri on tõlgitav ja seda tulebki tõlkida.          

            Islamis (ar. keeles ’alistumine’) on Muhammadi kaudu sõnasõnaliselt araabiakeelsena  antud Koraanil ainsana absoluutne autoriteet ja Koraan esineb õigupoolest vaid  araabiakeelsena. Tooral on relatiivne tähendus ning samuti Evangeeliumil, mis islami  käsitluses esineb ainsuses ja tähistab Jumala ilmutuse kaudu Jeesusele antut ning  üldsegi mitte Jeesuse  elulugu. Siinkohal rõhutan, et see evangeeliumikäsitlus on lähedane Pauluse vaatele ja selle juuri võibki Pauluse juurest otsida. Islami vaate    kohaselt elas Muhammad veatut elu mistõttu ta on usklikele eeskujuks. Juute ja     kristlasi tunnistatakse raamatu rahvasteks ja sellega peaaegu usklikeks, teistest natuke eristatavateks ja niiöelda uskmatute seast islamile lähemal olijaiks.

       3. Veendumused

            Iisraelile on omane maa tõotus, sellest ka õiguse nõudmine maa saamise ja haldamise järele ning ennastsalgav töö oma maa heaks. Niisugused maaga seotud veended puuduvad nii kristluses kui islamis.

            Iisraeli Jumal on ajaloo Jumal ning tema heldust kehastavad paasapühad kinnitavad ajaloos õndsuslooliselt toimiva Jumala jätkuvat hoolt oma rahva eest. Kristluses on  Jeesuse üles äratamine keskne õndsuslooline (seega ka ajalooline) sündmus. Islamis ei ole ei Iisraeli paasat ega kristlaste ülestõusmispüha tunnustavat ega muud nende             tähtsusega sarnast püha.

            Usutunnistus Iisraeli jaoks kõlab - Kuule Iisrael, JHWH meie Jumal on ainus (5Ms 6:4). See usutunnistus esitab selget monoteismi nii nagu ka islam seda põhimõtteliselt mõistab. Miks? Sest Allah on keeleliselt „jumal“ ja seetõttu on islami usutunnistuse hermeneutiline sisu selles, et ’ei ole muud jumalat kui Jumal - ... ja Muhammad on  tema saadik’. Kristliku kolmainsuse sisu ei suuda kumbki end monoteistlikuks pidav  usk mõista ega tunnustada.

       4. Isikud

            Aabrahami tähendus esiisana on muidugi esmatähtis Iisraelile, tema usk näitena on põhjapanev pauluslikule kristlikule teoloogiale. Kaudsemana on Aabraham / Ibrahim  oluline ka islamis. Aabrahamiga (suura 2:124-130) seostatud pärimusi kohaselt olla   Aabraham ehitanud koguni Kaaba templi. Kuid Messia isik ning ajaloo nägemine on   lahutav tegur. Juudid ootavad riigiga seotud Messiat, kristlased Naatsareti Jeesuse teist   tulemist ja islamile ei ole see niisugusena arusaadav. Üksnes teoreetilises plaanis on  aegade lõpul ehk eshatonis võimalik juutide ja kristlaste ühisele arusaamale jõudmine.  Selle kujutluse kohaselt tervitavad juudid saabuvat Jeesust kui viimaks tulnud oma Messiat ja kristalsed tervitavad Jeesust kui taastulnud Jeesust.

            Iisraeli jaoks on ka messiaanlik aeg seotud oma maa kohta käivate tõotuse täitumisega. Kristluses on tugevam uue loomise teema. Islamis nimetatakse küll Messiat kui Maarja poega, aga korduvalt rõhutatakse, et ta ei ole Jumal (Koraan, suura 5:72-75).

       5. Praktikad

            Ümberlõikamine Jumala ja valitud inimeste vahelise lepingu märgina ühendab islamit  juutlusega. Esiisa Aabraham (Ibrahim) on sama, Iisakist ja Ismailist lähevad genealoogiad ja tähendusmaailmad üksteisest lahku ning see peegeldub ka tänapäevani   ulatuvas poliitilises lahutatuses. Aabrahamist alguse saava ümberlõikamise näide on  vastava kombe aluseks, mis lahutab mõlemat usku kristlusest, kelle liikmed on Kristusesse (Kolmainu Jumala nimel) ristitud.

            Vana Testamendi  prohvetite institutsioon on kristluses au sees, ent juurde tuleb midagi oluliselt uut. Nimelt kiriku kollektiivne prohvetlik funktsioon ühiskonnas.  Seda on vahetevahel esile tõstetud ja siis taas unustatud, kuid põhimõtteliselt on kiriku prohvetlik funktsioon olemas ja vajab suuremat läbitunnetatust ning ühiskonnas nähtavaks saamist.

            Islami suurimad prohvetid Aadam, Noa, Aabraham, Mooses ja Jeesus (suura 2:253) on  aga eelkäijad viimasele ja suurimale prohvetile - Muhammadile. Nii on prohvetlus  juutidele ja islamile põhiasjus minevikuline, kristlusele aga nii minevikuline kui ka põhimõtteliselt permanentsena tunnustatav.

            Palvetel on koht kõigi kolme usu jaoks. Islamis on palve korraldatud peetavana 5 x  päevas ja reglementeeritud suunaga Meka poole.

            Paast on enim esil islamis toimudes 1 kord aastas 1 kuu jooksul ja olles ka sotsiaalses plaanis enim nähtav.

            Heategevus pärineb juutlusest, on olemuslikuna läbinud kogu kristluse ajalugu ning  almuste kujul on tuntud ka islamis. Almus on islamis maks, mida peavad maksma vaesuspiirist kõrgemal olevad inimesed puudust kannatajate heaks.

            Palverännak Jeruusalemma oli templi aegadel juutidel hinnatud, kristlastel on Jeruusalemmale lisandunud teisi palverännu teekondi ja sihtpunkte ning islamis on nähtud ette teha reis Mekasse majandusliku võimaluse korral 1 kord elus.

            6. Teisi usulisi karakteristikuid

            Erinevalt juutidest, kelle usus sealpoolsus vähe esile tuleb, tuntakse islamis  Paradiisist värvikaid pilte, samuti kohtust ja Põrgust (suura 56:1-56). Islami usu  kohaselt mõistetakse inimese üle kohut tegude järgi nagu me seda võimalikust UT eeskujust järeldada võime. Tähendamissõnas viimsest kohtust (Mt 25:31jj) esitatakse  kohtupidamist just tegude alusel peetavana. Islami päästeõpetus eeldab, et pääsemiseks peavad inimesel olema nii usk kui ka teod. Paradiis ja Põrgu on aga  islamis kohanimed ja igal juhul loomult täiesti materiaalsed. Päris kohus leiab aset             lõpuaegadel.

            Inglite institutsioon ja selle tunnused on laenatud Iisraeli ja kristluse arusaamadest  ning Jumala käskjalgadena on neil sarnane ülesanne toimida maailmas uskuvate inimeste heaks.

            7. Jeesuse isik

            Eesti autoritest on prof Ago Viljari kirjutanud uurimuse Jeesuse isiku käsitlustest juutluses. Vaata Ago Viljari, Jeesuse elu juudasoost uurijate käsitluses. EELK UI toimetised VIII, Tallinn 1996. Raamat on kättesaadav Usuteaduse Instituudis ja eellest uurimise ajaloost läbi 2000 aasta ma siinkohal enam ei räägi. Nimetan vaid ühte tänapäeval esitatavat seisukohta, et Jeesus oli väljapaistev juut kuid mitte see, kelleks kristlased teda peavad ja mitte see keda juudi rahvas oma ajaloo, usu ja identiteedi  jaoks vajaks. Kristlaste vaatest Jeesuse tähenduse kohta ma tänases kontekstis ei räägi.  Kuulajad on kristlased ja aeg lõpeb pea. Küll aga teen pilguheidu islami arvamuste  valdkonda.

            Araabias elas 7. sajandil nii juute kui kristlasi ja Muhammad oli viimastega tuttav.  Kristlik ümbrus ei saanud jätta avaldamata mõju islami usu tekkimisele selle algusaegadel. Mitme sajandi vältel, kuni 11. sajandini, toimus küll islami kiire laienemine, kuid islami poolt vallutatud aladel elavatele kristlastele islamit jõuga peale   ei surutud. nad olid samuti raamatu rahvas. Kristlased pidid muidugi maksma makse. Kuna oli mingil määral kristlusest islami usku pöördujaid, siis viisid nad endaga kaasa kristliku Jeesus-pildi mõjusid. Seetõttu meenutab islami Jeesus-pilt mõnes asjas kristlaste oma. See on aga loomuliku kultuurilise infiltratsiooni kaasnähtus.

            Olulised on aga 2 suurt erinevust ehk 2 eitust, mida islamis Jeesuse puhul teadlikult ei tunnistata:

                        *Eitatakse Jeesuse ristilöömist ja Jeesuse lunastustööd

                        *Eitatakse Jeesuse jumalikkust

            Jeesust kujutatakse vahel lembe õpetajana, aga vahel ka askeedina.

            Kuna Koraani peetakse sõnasõnaliseks tõeks, ei saa Jeesus olla vähemat ega rohkemat kui see, mida Koraanis tema kohta öeldakse. „Koraani Jeesus“ on suur prohvet, vaga mees ja Jumalale meelepärane inimene. Jeesuse kohta kirjutatakse, et ta sündis neitsi   Maarjast, jutlustas, tegi imesid ning õpetas ainsat Jumalat.

            Jeesuse jutlustamine pärines Jumalalt ning nii nagu muistsed prohvetid, nii sai ka prohvet Jeesus oma erilise sõnumi, evangeeliumi raamatu (ainsuses) Jumalalt ning  praegused neli teksti on ühe evangeeliumi modifikatsioonid. Sarnast vaadet ühe  sisulise evangeeliumi ja selle nelja kirja panija kohta esitasid ka 2. sajandi kristlikud teoloogid nagu Irenaeus. Erinevalt meie kristlikust veendumusest väidetakse aga islamis, et need 4 evangeeliumi ei ole enam Jumala sõna.

            Islami vaate kohaselt võttis Jumal Jeesuse otse taevasse ning ta elab seal ja ootab aega,   mil ta viimse päeva sündmustes uuesti maa peale tuleb. Seega islam ositi tunnustab  Jeesuse teist tulemist, aga mitte Issandana vaid prohvetina. Jeesust ei peeta islamis Jumala pojaks ja öeldakse, et ka Aadam sündis ilma isata ja emata, aga ta ei ole             seepärast Jumala poeg. Koraanis nimetatakse Jeesust Maarja pojaks, kelle sündimist kuulutasid inglid, sh Gabriel. Prohvetina on Jeesus prohvetite ajaloolise rea teises,  hilises pooles. Esimene prohvet oli Aadam ja viimane Muhammad. Jeesuse kohta  tunnistatakse, et ta tegi imesid, tema imeteod olid aga tema kui Jumala sulase teod, mis olid tehtud Jumala loal ja toel.       

            Suuras nr 4 käsitletakse Jeesuse ristilöömist ning väidetakse, et juutidel ei läinud korda   Jeesust ristilöömise läbi võita. Suura lõpul taunitakse kristlaste liiga kaugele läinud usku Jeesusesse kui Jumalaks nimetatusse.         

            Islami maailmas arvatakse, et kristlaste kolmainsuseõpetuse alusel kummardavad  kristlased Jumala, Jeesuse ja Maarja poolt moodustatud ’kolmainsust’. Seda peab islam vääraks. Aga islam kritiseerib ka juutide suhtumist Jeesusesse. Suuras 4  kritiseeritakse korraga nii juute kui kristlasi öeldes, et teie, kellel on kiri, ärge ületage  piiri: juudid sellega, et nad panevad Jeesust halvaks pidades teda abielurikkumisest      sündinuks ja kristlased sellega, et nad väidavad Jeesuse olevat Jumala. Islami  seisukohalt hindavad juudid Jeesust tegelikkusest madalamaks ja kristlased        tegelikkusest kõrgemaks. Isegi Ristija Johannese isikut esitatakse kristlike evangeeliumidega võrreldes põhimõtteliselt erinevana just nõnda, et rõhutatakse, et Jeesus oli vaid inimene.

Olen toonud seitsme valitud teema all iga valdkonna osas välja väiksemaid ja suuremaid sarnasusi, olulisemaid või vähem olulisi erinevusi ning üksteisele vastu rääkimisi. Iga teemalõik on võimalikult faktipõhine ning sisaldab kuulaja - lugeja jaoks iseseisva otsustamise jaoks materjali ning võimalusi. On niisuguseid tunnuseid, kus kahel usul kolmest on omavahelisi ühisosasid, näiteks monoteismi mõistmisviisis on juutide ja islami arusaamad omavahel sarnasemad ja kristlus erineb mõlemast. Suhtumises maasse on aga kristlaste ja islami vaadetes ühisosa juutidega võrreldes suurem ja seisneb selles, et kristluses ja islmais kummaski ei ole tõotusega ja Messia ootusega seotud usku oma maa, ainsa kodumaa, erilisusesse.

On loomulik, et sekundaarsetes küsimustes leidub mitmeid aspekte, kus on sarnasust ja võimalusi üksteisemõistmiseks, olgu selleks siis Aabrahami isik või mõned moraalsed vaated. Heatahteline koostöö ühiskondlikes küsimustes inimkonna häda leevendamisel on kõigi kolme usu veendumuste poolt fundeeritud. Lepituse leidmist ja andeks palumist üksteise vastu üles näidatud pahategude eest ei tohi eirata. Eriti kui Aabrahamile viitavad usud end tõsiselt võtavad ja teisi respekteerivad. Ka usulise praktika valdkonnas on sarnasusi, kuna usud on omavahelises geneetilises seoses. Iisraeli usust on paljud motiivid tulnud kaasa kristlusesse ja sealt omakorda islamisse.

Jeesuse isiku tähenduse kui usu keskpunkti juurde minnes aga ei saa kristlased pidada ühisosaks seda arusaama Jeesusest mida juudid ja islam parimal juhul ehk möönda võivad. Siin on alustpanevad need usu elemendid mida juutlus ja islam kuidagi ei mööna. Esmalt see keskne usuveene, et Jeesus on risti löödud, on üles äratatud ning on kõikidele rahvastele lunastuse tooja. Teisena on õpetuslik arusaam Kolmainsast Jumalast monoteismi kristlik nägemisviis ning see usu tsenter, mida juutlus ja islam ei tunnusta. See on kristluse niisugune loovutamatu veendumus, kus kõige põhilisemas ühisosa ei ole.